Mõõdukad sotsiaaldemokraadid SDE

Tütar Brita teatas paari aasta eest, et tahab väga Folgandisse minna. Oli ta ju sünnist saati meiega suvel Viljandis folgil käinud. Sakalamaa pealinn seostus lapse jaoks pärimusmuusikapeoga. Eelmisel aastal ostsime folgilt ansambli Paabel plaadi, mida mõlemad tütred aasta jooksul autoga sõites pea alati kuulanud on. Nii ootas ka väiksem tütar Emma seekord väga folgile minekut.

Folk oli sel aastal oma vanas headuses. Kokku sai Viljandis oldud lausa neli pikka kuuma päeva. Nii saime täiel rinnal folki nautida, muusikat kuulata ja sõpradega koos olla. On rida tuttavaid, keda kohe kindlasti vähemalt kord aastas folgil näed. 17 aastaga on pärimusmuusikat vääristav pidu muutunud oma lugudega ise pärimuseks. Lahutamatuks osaks Eesti kultuuriloost.

Mulle väga meeldib, et folgi vabalava juba paar aastat taas raekoja ees on. Seal on ruumi, aga samas on see muusika nautimiseks piisavalt intiimne koht. Samuti liidab see vanalinna paremini folgi kontserdipaikadega lossimägedes. Neljaks päevaks on Viljandi Eesti pealinn.

Üritasin meenutada, et millal mu enda esimene folk oli. Vist 1994. aastal, aga 1995. aasta suvel juba kindlasti. Vahepeal on paar folki ka vahele jäänud, aga viimastel aastatel olen alati kohal olnud. Üheks õhtuks vähemalt.

Seekordsel folgil oli aga minu jaoks väga ilus lõpp. Pärast viimast peoõhtut võttis minu kolmeaastane tütar Emma mul käest kinni ja viis mind meie peatuspaigaks olnud Võrtsjärve lähedal asuva talu heinamaale. Just loojunud päike oli värvinud taeva punaseks. Ritsikad siristasid. Ja Emma vaatas mulle oma suurte silmadega otsa ja hakkas laulma: sulle tahan hüüda juba - veel ja veel ja veel!...